Retsept siis järgmine:
võrdsetes osades (mahu järgi) mune, vett ja värnitsat. Munad lähevad nii valge kui kollasega.
Tegemiseks siis munad nuimikseriga veidi vahtu, siis värnits hulka ja lõpuks vesi hulga niristada samal ajal vahustades.
Nuimikseriga tegemise eeliseks on see, et ei pea hiljem munakilesid välja kurnama.
Tuleb üsna vedel asi ja kulub üsna vähe. Näiteks viiest munast saab u 1 liitri värvi ja seda on väga palju.
Toonimiseks kõlbavad värvimullad ja neid kulub väga vähe. Oluliselt vähem kui näiteks kaseiinvärvile. Ja üldse kuivab värv veidi tumedamaks ja kergelt kollakamaks.
Ise panin veidi ka sikatiivi (arvestada tuleb vist u 15 ml liitri õli kohta, nii et väga vähe).
Kuigi jälle hoiatatakse, et värv rikneb kiiresti ja külmkapis säilib paar päeva, siis minu kogemuse põhjal seisab see kinnises topsis ja külmas vabalt mitu nädalat. Lähtuda tuleks lõhnast.
Ise kasutasin puidu peal (piirdeliistud) ja ka kivi peal (ahjukivid). Värv on lasuuriv (jääb läbi kumav) ja ühtlase kihi saamiseks pidin panema vähemasti 4 kihti. Eks see nüüd peab kuivama tükk aega. Kui aga 1-2 kihti (vahele siis ikka paar päeva kuivamist ka), siis puidu peal kuivab küll üsna kiiresti. Jääb kergelt läikiv, pigem siiski matt. Väidetavalt saaks puidul seda hiljem ka poleerida. Väga kena igal juhul.
Wednesday, June 27, 2007
Tuesday, June 26, 2007
Periovaalne ja perioraalne dermatiit
See on üks pikk ja lohisev (ajaliselt) lugu, mille püüan lühidalt kirja panna (mis tegelt ei õnnestu).
Tegu niisiis, vastavalt pealkirjale, silmaümbruse ja suuümbruse nahapõletikuga.
Nimelt olin mõnda aega aeg-ajalt näinud oma silma all punaseid täpikesi, mis järjest vaevalisemalt allusid ravile (nagu hiljem välja tuli, kasutasin selleks kõige kangemat hormoonkreemi - Flucinar - mis nahaarstis õõvastust tekitas). No igal juhul püsis asi kontrolli all, aga olukord ei rahuldanud mind. Ja ega ma ei teadnud, mis jamps see üldse on. Kahtlustasin seent.
Lõpuks läksin nahaarsti juurde. Tema siis keelas Flucinari ära (et see just asja süvendab) ja käskis Dermilon pastat (tsinkpasta) ja kõige lahjema hormoonsalviga ravida. Ja ütles, et see pole seen.
Selle järgnes asja ägenemine, punaseid täpikesi tuli järjest juurde, nägin jube välja ja lõpuks tuli suu juurde ka. Ägenemine oli iseenesest normaalne reaktsioon, aga paranemist sellele ei järgnenud. Pärast mitut visiiti, kirjutas arst lõpuks ohates välja seenevastase kreemi Travocort. See aitas kohe (kuigi ravimi kõrvalmõjud, mis paberil kirjas, tekitasid vastumeelsust: silma sattudes klaukoomi oht jms).
Siiski peale esialgset kadumist, tulid täpikesed varsti uuesti ja kreem läks jälle käiku. Ja nii kestis see pool aastat. Ja see ei meeldinud mulle.
Olin juba ammu pannud aja homöopaadi juurde ja lõpuks see võimalus ka saabus. Rääkisin oma loo ära ja et see vist ikka on seen (sest arst ju kirjutas seeneravimi). Homöopaat arvas, et ravib proovib siis Candida 30C.
Jätsin siis selle vastiku kreemi ära. Värk ägenes tublisti (mis on normaalne reaktisoon homöopaatilise ravimimi puhul ja pigem näitab, et on leitud õige tera). Võtsin rohtu korralikult. Kuna selline ravi on pikaajaline, siis ajas olukord mind ikkagi närvi (jube väljanägemine). Võtsin siis ette neti infovarasalved. Panin siis lõpuks endale diagnoosi (dermatitis periovalis) ja lugesin, et tavaliselt tehakse sellele antibiotsiravi. Et põhjused sageli teadmata, kuid seos candida albansiga, hormoonidega (enne kuupuhastust tavaliselt ägeneb) ja enamasti seostatakse valede nahahooldusvahenditega ja flooriga hambapasta sees (viimane minu puhul välistatud, kuna juba aasta ei kasuta sellist). Minu nahaarst ei olnud ei diagnoosi pannud ega tavapärast ravi teinud. Samas, ega ma poleks küll tahtnud tablette neelata (mis ju omakorda süvendab candida albansi levikut - mis on siis kehas vohav pärmiseen).
Nüüd siis alustasin candida dieediga, mis pidasin ligi nädala. See tähendab, et EI suhkrule, nisutoodetele, suuremale osale puuviljadele, pärmiga tehtud toodetele, veinile, õlule, seentele, lehmapiimale, suuremale osale juustudele.
Algus tundus õudne, et kas siis juustuvõileib täiesti keelatud, rääkimata shokolaadist. Kartul ja valge riis pole ka soovitatav. Sõin peamiselt Finn Crispi "Rye delight" krõbeleibu, mis olid ainsad pärmivabad leivad ja siis ka õhitud riisist ja näiteks tatrast tehtud ümmargusi pätsikesi. Püüdsin rohkem kala süüa. Ja kokkuvõttes ei olnud see asi üldse nii kole. Ja mis oli üllatav, et mu seni nii suur magusaisu (eriti shokolaad) kadus ära. Ja senini (nüüd juba üle kuu aega hiljem) ei ole mind tabanud magusaõgimishood. Kuigi vahel ikka veidi näksin. No ja kehakaal ka veidi langes, kuigi mitte oluliselt. Ainus erinevus tavalise kaalukõikumisega oli see, et kõhupealne voldistik tõmbus koomale, mis tavaliselt on eriti visa. Ja kõht käis väga hästi läbi.
Mis aga peamisesse probleemi puutus, siis see veidi hakkas tagasi tõmbuma. Kasutasin ka tsinkkreemi (kõige paremini töötas BABE firma Waterpaste, proovisin ka A-Derma Dermalibour ja Dermilon pastat), siis ka takjageeli (netist leidsin, et üks arst soovitas takjaga ravida), mida tuleb panna nahale nats rohkem kui ainult see, mis sisse imbub. Ja seda Candida 30 tuleb ikka pikka aega stabiilselt kasutada, sest tegu visa asjaga. Nii kui vahepeal ei saanud tera võtta, siis natuke tuli täppe juurde. (Tegelikult tegin teradega vesilahuse ja iga annuse ees veidi raputasin - hästi mugav kasutada väikesest veepudelist).
Hetkel siis ravi veel kestab, kuid kolded on üsna vähenähtavad. Eks täiendan kirjutist, kui miskit muutub.
Tegu niisiis, vastavalt pealkirjale, silmaümbruse ja suuümbruse nahapõletikuga.
Nimelt olin mõnda aega aeg-ajalt näinud oma silma all punaseid täpikesi, mis järjest vaevalisemalt allusid ravile (nagu hiljem välja tuli, kasutasin selleks kõige kangemat hormoonkreemi - Flucinar - mis nahaarstis õõvastust tekitas). No igal juhul püsis asi kontrolli all, aga olukord ei rahuldanud mind. Ja ega ma ei teadnud, mis jamps see üldse on. Kahtlustasin seent.
Lõpuks läksin nahaarsti juurde. Tema siis keelas Flucinari ära (et see just asja süvendab) ja käskis Dermilon pastat (tsinkpasta) ja kõige lahjema hormoonsalviga ravida. Ja ütles, et see pole seen.
Selle järgnes asja ägenemine, punaseid täpikesi tuli järjest juurde, nägin jube välja ja lõpuks tuli suu juurde ka. Ägenemine oli iseenesest normaalne reaktsioon, aga paranemist sellele ei järgnenud. Pärast mitut visiiti, kirjutas arst lõpuks ohates välja seenevastase kreemi Travocort. See aitas kohe (kuigi ravimi kõrvalmõjud, mis paberil kirjas, tekitasid vastumeelsust: silma sattudes klaukoomi oht jms).
Siiski peale esialgset kadumist, tulid täpikesed varsti uuesti ja kreem läks jälle käiku. Ja nii kestis see pool aastat. Ja see ei meeldinud mulle.
Olin juba ammu pannud aja homöopaadi juurde ja lõpuks see võimalus ka saabus. Rääkisin oma loo ära ja et see vist ikka on seen (sest arst ju kirjutas seeneravimi). Homöopaat arvas, et ravib proovib siis Candida 30C.
Jätsin siis selle vastiku kreemi ära. Värk ägenes tublisti (mis on normaalne reaktisoon homöopaatilise ravimimi puhul ja pigem näitab, et on leitud õige tera). Võtsin rohtu korralikult. Kuna selline ravi on pikaajaline, siis ajas olukord mind ikkagi närvi (jube väljanägemine). Võtsin siis ette neti infovarasalved. Panin siis lõpuks endale diagnoosi (dermatitis periovalis) ja lugesin, et tavaliselt tehakse sellele antibiotsiravi. Et põhjused sageli teadmata, kuid seos candida albansiga, hormoonidega (enne kuupuhastust tavaliselt ägeneb) ja enamasti seostatakse valede nahahooldusvahenditega ja flooriga hambapasta sees (viimane minu puhul välistatud, kuna juba aasta ei kasuta sellist). Minu nahaarst ei olnud ei diagnoosi pannud ega tavapärast ravi teinud. Samas, ega ma poleks küll tahtnud tablette neelata (mis ju omakorda süvendab candida albansi levikut - mis on siis kehas vohav pärmiseen).
Nüüd siis alustasin candida dieediga, mis pidasin ligi nädala. See tähendab, et EI suhkrule, nisutoodetele, suuremale osale puuviljadele, pärmiga tehtud toodetele, veinile, õlule, seentele, lehmapiimale, suuremale osale juustudele.
Algus tundus õudne, et kas siis juustuvõileib täiesti keelatud, rääkimata shokolaadist. Kartul ja valge riis pole ka soovitatav. Sõin peamiselt Finn Crispi "Rye delight" krõbeleibu, mis olid ainsad pärmivabad leivad ja siis ka õhitud riisist ja näiteks tatrast tehtud ümmargusi pätsikesi. Püüdsin rohkem kala süüa. Ja kokkuvõttes ei olnud see asi üldse nii kole. Ja mis oli üllatav, et mu seni nii suur magusaisu (eriti shokolaad) kadus ära. Ja senini (nüüd juba üle kuu aega hiljem) ei ole mind tabanud magusaõgimishood. Kuigi vahel ikka veidi näksin. No ja kehakaal ka veidi langes, kuigi mitte oluliselt. Ainus erinevus tavalise kaalukõikumisega oli see, et kõhupealne voldistik tõmbus koomale, mis tavaliselt on eriti visa. Ja kõht käis väga hästi läbi.
Mis aga peamisesse probleemi puutus, siis see veidi hakkas tagasi tõmbuma. Kasutasin ka tsinkkreemi (kõige paremini töötas BABE firma Waterpaste, proovisin ka A-Derma Dermalibour ja Dermilon pastat), siis ka takjageeli (netist leidsin, et üks arst soovitas takjaga ravida), mida tuleb panna nahale nats rohkem kui ainult see, mis sisse imbub. Ja seda Candida 30 tuleb ikka pikka aega stabiilselt kasutada, sest tegu visa asjaga. Nii kui vahepeal ei saanud tera võtta, siis natuke tuli täppe juurde. (Tegelikult tegin teradega vesilahuse ja iga annuse ees veidi raputasin - hästi mugav kasutada väikesest veepudelist).
Hetkel siis ravi veel kestab, kuid kolded on üsna vähenähtavad. Eks täiendan kirjutist, kui miskit muutub.
Thursday, June 7, 2007
Kohupiimavärv
Minu kogemused on tegelikult väga väikesed.
Aga siiski, värvisin 30m2 lage kohupiimavärviga ja juba midagi tundub selgeks saanud.
Esmalt peaks muidugi mainima, et lihtsam oleks olnud lage värvida tavalise liimvärviga (tapeediliimi ja kriidi segust), aga tol hetkel ma isegi ei teadnud, et see on variant.
Mis ma siis tegin:
1. puhastasin lae vanast värvist, pahteldasin praod.
2. kruntisin lae kaseiinkrundiga (st lahja kohupiimavärviga)
Kaseiinkrundi retsept:
250g lahjat tavalist kohupiima (mitte pastat)
10g booraksit
30ml kuuma vett
1 l vett
200g kriiti
***********
Sega kuum vesi boorkasiga, et viimane lahustuks pea-aegu täielikult (tükid jäävad ikka põhja). Siis vala see kohupiima peale ja sega ning jäta 2 tunniks seisma. Siis võid valmis segada ka kriidi ja külma vee ning jätta selle seisma. Kahe tunni pärast siis läheb kaks segu kokku. Mina kasutasin saumikserit, mis on väga mugav ja kiire viis tükkidest jagu saada.
30m2 jaoks kulus krunti 2 portsu.
3. Lae värvimine.
Kaseiinvärv:
250g lahjat tavalist kohupiima (mitte pastat)
10g booraksit
30ml kuuma vett
3-4 g tapeediliimi pulbrit (metüültselluloos)
700-800 g kriiti
400ml külma vett
********
Valmistamine käib samamoodi ainult, et liimipulber tuleb siis ka külma vee hulka koos kriidiga segada, et jõuaks paisuda.
Liim vajalik selleks, et kriit värvis nii kiiresti põhja ei settiks (kuigi segama peab nagunii).
Minu lae (u 30 m2) jaoks sai ühe kihi 6 pakist kohupiimast.
Kihtide arv sõltub suures osas kriidi omadustest. Minul õnnestus osta sama tootja täiesti erineva partii kriiti, millest üks oli selline tavaline peen pulber, mis kleepub kilekoti külge ja teine ilmselt siis jämedam jahvatus, mis ei kleepunud kilekoti külge, oli eriti valge ja vajus värvipoti põhja kiiremini. Tõenäoliselt saaks hea värvi neid kahte erinevat kokku segades.
Kohupiimadest meeldis mulle kõige enam Mumuu sarja rasvata kohupiim, mis ei olnud väga vesine, no selline tavaline kohupiim.
Booraksit ostsin algul Safrani (Tartus) poest. Siis avastasin aga, et oluliselt odavam on seda osta Majavammi (Eesti mükoloogia keskus?) kontorist Soola tänaval Tartus (60.- kilo oli vist, Safranis üle 200.-).
Värvimine ise toimus pintsliga (fassaadipintsel u 10 cm lai), rulliga ei saanud midagi teha.
Krunt on iseenesest nii vedel, et pole varianti. Värv on paksem, aga kuna minu lae pind oli krohvise faktuuriga, siis oli pintsliga lihtsam.
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis osa värvis, mis mu lakke sai, oli siiski pärit ka Safranist ostetud kaseiinvärvikotist. Nimelt oli mul üks jääk kapinurgas ja segasin selle siis enda tehtud värviga pooleks. Ja see kattis ikkagi superhästi võrreldes järgmise kihiga, mis sai tehtud sellest jämedama jahvatusega kriidist. Nii, et kipun arvama, et kui oleks seda teist tavalist kriiti ikka ka olnud, siis oleks paremini katnud. Ainult enda segatud värviga oleksin pidanud ilmselt mitu korda rohkem lae all võimlema. Kui seina värvida ja ühtlane värvitud pind pole üldse taotluseks, siis ilmselt saab 2-3 kihiga täiesti hakkama.
Ja tegelikult proovisin ära ka lubja-kaseiinvärvi tegemise. See läks seina peale, seega lihtsam asju toimetada.
Alustuseks tegin kaseiinpahtli:
250g kohupiima
250g labjapastat (125g kustutatud lupja ja 125ml vett)
125ml vett
need siis segada, kuni ühtlane.
Siis lisada 500ml vett ja nii palju kriiti, et saaks pudrutaolise massi.
Aga NB! sellest kogusest saab oma 3-4 l pahtlit! Mina siis poole peal sain sellest aru ja panin suurema osa segust kõrvale, et sellest hiljem värv teha.
Pahtel kuivades ei pragune. Pärast lihtsasti töödeldav, isegi liiga lihtsalt, nii, et sõltub kuhu seda kasutada sobib. Võiks vast proovida vähem vett lisada, et hiljem paremini koos hoiaks.
Lubjal põhineva kaseiinvärvi retsept:
1 kg kohupiima
1 l külma vett
1,5 kg kustutatud lupja
Mina iseenesest tegin värvi siis selle pahtli tegemise jäägist, kus oli ka kriit sees. Ja see kattis superhästi.
Värvi oli vaja seekord ka toonida ja kuna mul värvimuldasid on piiratud koguses, siis tegin seda vanade guashshidega. Väga hästi tuli välja, ainus küsimus on nüüd ainult see, kuivõrd valguskindlad need värvid on ja kas võib mingi hilisem värvimuutus aset leida.
Aga siiski, värvisin 30m2 lage kohupiimavärviga ja juba midagi tundub selgeks saanud.
Esmalt peaks muidugi mainima, et lihtsam oleks olnud lage värvida tavalise liimvärviga (tapeediliimi ja kriidi segust), aga tol hetkel ma isegi ei teadnud, et see on variant.
Mis ma siis tegin:
1. puhastasin lae vanast värvist, pahteldasin praod.
2. kruntisin lae kaseiinkrundiga (st lahja kohupiimavärviga)
Kaseiinkrundi retsept:
250g lahjat tavalist kohupiima (mitte pastat)
10g booraksit
30ml kuuma vett
1 l vett
200g kriiti
***********
Sega kuum vesi boorkasiga, et viimane lahustuks pea-aegu täielikult (tükid jäävad ikka põhja). Siis vala see kohupiima peale ja sega ning jäta 2 tunniks seisma. Siis võid valmis segada ka kriidi ja külma vee ning jätta selle seisma. Kahe tunni pärast siis läheb kaks segu kokku. Mina kasutasin saumikserit, mis on väga mugav ja kiire viis tükkidest jagu saada.
30m2 jaoks kulus krunti 2 portsu.
3. Lae värvimine.
Kaseiinvärv:
250g lahjat tavalist kohupiima (mitte pastat)
10g booraksit
30ml kuuma vett
3-4 g tapeediliimi pulbrit (metüültselluloos)
700-800 g kriiti
400ml külma vett
********
Valmistamine käib samamoodi ainult, et liimipulber tuleb siis ka külma vee hulka koos kriidiga segada, et jõuaks paisuda.
Liim vajalik selleks, et kriit värvis nii kiiresti põhja ei settiks (kuigi segama peab nagunii).
Minu lae (u 30 m2) jaoks sai ühe kihi 6 pakist kohupiimast.
Kihtide arv sõltub suures osas kriidi omadustest. Minul õnnestus osta sama tootja täiesti erineva partii kriiti, millest üks oli selline tavaline peen pulber, mis kleepub kilekoti külge ja teine ilmselt siis jämedam jahvatus, mis ei kleepunud kilekoti külge, oli eriti valge ja vajus värvipoti põhja kiiremini. Tõenäoliselt saaks hea värvi neid kahte erinevat kokku segades.
Kohupiimadest meeldis mulle kõige enam Mumuu sarja rasvata kohupiim, mis ei olnud väga vesine, no selline tavaline kohupiim.
Booraksit ostsin algul Safrani (Tartus) poest. Siis avastasin aga, et oluliselt odavam on seda osta Majavammi (Eesti mükoloogia keskus?) kontorist Soola tänaval Tartus (60.- kilo oli vist, Safranis üle 200.-).
Värvimine ise toimus pintsliga (fassaadipintsel u 10 cm lai), rulliga ei saanud midagi teha.
Krunt on iseenesest nii vedel, et pole varianti. Värv on paksem, aga kuna minu lae pind oli krohvise faktuuriga, siis oli pintsliga lihtsam.
Kui nüüd kristalselt aus olla, siis osa värvis, mis mu lakke sai, oli siiski pärit ka Safranist ostetud kaseiinvärvikotist. Nimelt oli mul üks jääk kapinurgas ja segasin selle siis enda tehtud värviga pooleks. Ja see kattis ikkagi superhästi võrreldes järgmise kihiga, mis sai tehtud sellest jämedama jahvatusega kriidist. Nii, et kipun arvama, et kui oleks seda teist tavalist kriiti ikka ka olnud, siis oleks paremini katnud. Ainult enda segatud värviga oleksin pidanud ilmselt mitu korda rohkem lae all võimlema. Kui seina värvida ja ühtlane värvitud pind pole üldse taotluseks, siis ilmselt saab 2-3 kihiga täiesti hakkama.
Ja tegelikult proovisin ära ka lubja-kaseiinvärvi tegemise. See läks seina peale, seega lihtsam asju toimetada.
Alustuseks tegin kaseiinpahtli:
250g kohupiima
250g labjapastat (125g kustutatud lupja ja 125ml vett)
125ml vett
need siis segada, kuni ühtlane.
Siis lisada 500ml vett ja nii palju kriiti, et saaks pudrutaolise massi.
Aga NB! sellest kogusest saab oma 3-4 l pahtlit! Mina siis poole peal sain sellest aru ja panin suurema osa segust kõrvale, et sellest hiljem värv teha.
Pahtel kuivades ei pragune. Pärast lihtsasti töödeldav, isegi liiga lihtsalt, nii, et sõltub kuhu seda kasutada sobib. Võiks vast proovida vähem vett lisada, et hiljem paremini koos hoiaks.
Lubjal põhineva kaseiinvärvi retsept:
1 kg kohupiima
1 l külma vett
1,5 kg kustutatud lupja
Mina iseenesest tegin värvi siis selle pahtli tegemise jäägist, kus oli ka kriit sees. Ja see kattis superhästi.
Värvi oli vaja seekord ka toonida ja kuna mul värvimuldasid on piiratud koguses, siis tegin seda vanade guashshidega. Väga hästi tuli välja, ainus küsimus on nüüd ainult see, kuivõrd valguskindlad need värvid on ja kas võib mingi hilisem värvimuutus aset leida.
Thursday, April 26, 2007
Prügitootja
Kas sina kasutad kilekotti mitu korda?
Mina püüan seda teha. Mõnikord ununevad kilekotid koju, aga viimasel ajal olen harva kassas kilekoti võtnud. Samuti aedviljade jaoks mõeldud väikesed läbipaistvad kilekotid saab kokku koguda ja poodi kaasa võtta. Uue kaalusildi topid vanale peale.
Kilekotid võiksid maksta kümme korda rohkem. Eksju?
Mina püüan seda teha. Mõnikord ununevad kilekotid koju, aga viimasel ajal olen harva kassas kilekoti võtnud. Samuti aedviljade jaoks mõeldud väikesed läbipaistvad kilekotid saab kokku koguda ja poodi kaasa võtta. Uue kaalusildi topid vanale peale.
Kilekotid võiksid maksta kümme korda rohkem. Eksju?
Wednesday, April 11, 2007
tavaline asi
Eile ostsin Selverist pundi rohelist sibulat. Ma alati valin neid poes hoolega, et ei oleks otsad närtsinud jne. Kodus pakki avades selgus, et ikka juba keskelt mädaneb. Eriti rõve on mädaneva sibula hais. Viskasin prügikasti.
Ja siis lugu pasteediga. Mõnikord teen ise, kui turul ilus maks silma hakkab. Aga üldiselt ostan poest. Olin päris rõõmus, kui Rimi köök hakkas ka ise pasteeti tegema. Väga maitsev oli alguses. (Parem kui Selveri oma, mis oli seni ainus söödav.) No, nii kolmandal ostmisel oli tunda, et maitse osas on toimunud oluline muutus. Ma tegelikult ei saa aru sellest, et alguses pingutatakse ja siis kui tarbija juba "sisse söödetud", siis hakatakse vuhveldama. Imelik hapu maitse oli maksapasteedil man'. Helistasin siis sinna "kööki". Lubasid asja parandada ja tõesti hiljem ei ole seda haput maitset (mis võis küll selle põhjustada? säilitusaine?) tundnud. Hiljuti märkasin, et poes müüakse sama tootja pardimaksa ja küülimaksa pasteete ka. Vau! Pardi oma oli super! ja siis proovisin ka küüliku oma, mis oli ka väga hea. Noh, ja nüüd võite 3 korda arvata, mis edasi sai. Järgmisel korral ostsin siis jälle pardimaksapasteeti ja see oli hallikas, vedel ja täiesti puudus pardi spetsiifiline maitse. Ütleks, et ta oli lausa vastik. Pooliku karbi viskasin ära. Miks see küll nii on? Neil on ju ometi täpne retsept ees, mitte ei ole nii, et mammi iga kord seal maitseb ja plötserdab oma pasteedi kallal.
Ja siis lugu pasteediga. Mõnikord teen ise, kui turul ilus maks silma hakkab. Aga üldiselt ostan poest. Olin päris rõõmus, kui Rimi köök hakkas ka ise pasteeti tegema. Väga maitsev oli alguses. (Parem kui Selveri oma, mis oli seni ainus söödav.) No, nii kolmandal ostmisel oli tunda, et maitse osas on toimunud oluline muutus. Ma tegelikult ei saa aru sellest, et alguses pingutatakse ja siis kui tarbija juba "sisse söödetud", siis hakatakse vuhveldama. Imelik hapu maitse oli maksapasteedil man'. Helistasin siis sinna "kööki". Lubasid asja parandada ja tõesti hiljem ei ole seda haput maitset (mis võis küll selle põhjustada? säilitusaine?) tundnud. Hiljuti märkasin, et poes müüakse sama tootja pardimaksa ja küülimaksa pasteete ka. Vau! Pardi oma oli super! ja siis proovisin ka küüliku oma, mis oli ka väga hea. Noh, ja nüüd võite 3 korda arvata, mis edasi sai. Järgmisel korral ostsin siis jälle pardimaksapasteeti ja see oli hallikas, vedel ja täiesti puudus pardi spetsiifiline maitse. Ütleks, et ta oli lausa vastik. Pooliku karbi viskasin ära. Miks see küll nii on? Neil on ju ometi täpne retsept ees, mitte ei ole nii, et mammi iga kord seal maitseb ja plötserdab oma pasteedi kallal.
Mis me sisse joome?
No selline asi siis. Vanaisa tuli lastele ja lastelastele külla ning nagu alati tõi kaasa veidi söögipoolist. Selline armas vana harjumus ajast, kui olime vaesed tudengid ja iga toetus teretulnud. Seekord kotis puuviljad, juust, mahl.
Rääkisime siis juttu, vanaisa on juba 70, aga ikka väga elujõuline papi (mis on üsna kohatu sõna tema kohta). Siberis käidud ja vene ajal omamoodi vabadusvõitleja oldud. Seega huvitav inimene igal juhul.
Näksisime veidi puuvilja ja shokolaadi jutu juurde ja jõime kohvi. Toodud mahlapaki panin hetkel kõrvale, sest jõudsin märgata, et peal kiri "with sweeteners". Ma lihtsalt püüan minimeerida kunstlike magusainete pakkumist oma lastele. Ja ega endal ka ei isuta selliste asjade järele.
Hästi, jutud said räägitud ja vanaisa läks ära.
Uurisin seda mahlapakki siis lähemalt. Pildil õun ja kirsid. Aura. Ja suurelt ainult ingliskeelsed tekstid: Fresh (see siis kaubamärk) Apple-cherry juice drink with sweeteners. Väiksed tekstid on eesti, vene, läti ja leedu keeles. Ja seal siis võib lugeda: õuna-kirsijook magusainetega. Kõlab oluliselt jäledamalt kui inglise keeles minu arvates. Kui see oleks pakil suurelt kirjas, siis oleks ilmselt ostjaid vähem. Ja sisaldab see asi lisaks õuna ja kirsimahlale kirsi lõhna- ja maiseainet, magusaineid - naatriumtsüklamaat, aspartaam (sisaldab fenüülalaniini allikat) atsesulfaam K; toiduvärvid - karmoisiin, erkpunane 4R, patentsinine V. Nämma!
Kui nüüd tõlkida E-aineteks, siis: E 952, E 951, E 950, E 122, E 124, E 131. On päris kaval loobuda neist koodnimetustest, et tarbijat mitte asjata hirmutada. E 952 näiteks soodustab meeste impotentsust. Oleks vanaisa seda teadnud, siis oleks see pakk poeriiulile jäänudki.
Selge, et ise sellist mahla poleks ma ostnud. Vanaisa peaks poes lugemisprillid ette panema, et ta üldse suudaks seda kirbukirja pakendilt uurida. Aga ma arvan, et ta lihtsalt on ka selline inimene, kes ei tule selle peale, et taolistele asjadele mingit tähelepanu pöörata. Kui oled Siberis nälginud, siis toidu kallal ei nuriseta. Ja ilmselt on ka palju teisi, kes nälgimata ei pööra mingit tähelepanu sellistele asjadele. Eks igaüks otsustab ise. Minu põhimõte on, et hetkel vastutan ma oma laste toidulaua eest ja pean tegema õiged valikud.
Rääkisime siis juttu, vanaisa on juba 70, aga ikka väga elujõuline papi (mis on üsna kohatu sõna tema kohta). Siberis käidud ja vene ajal omamoodi vabadusvõitleja oldud. Seega huvitav inimene igal juhul.
Näksisime veidi puuvilja ja shokolaadi jutu juurde ja jõime kohvi. Toodud mahlapaki panin hetkel kõrvale, sest jõudsin märgata, et peal kiri "with sweeteners". Ma lihtsalt püüan minimeerida kunstlike magusainete pakkumist oma lastele. Ja ega endal ka ei isuta selliste asjade järele.
Hästi, jutud said räägitud ja vanaisa läks ära.
Uurisin seda mahlapakki siis lähemalt. Pildil õun ja kirsid. Aura. Ja suurelt ainult ingliskeelsed tekstid: Fresh (see siis kaubamärk) Apple-cherry juice drink with sweeteners. Väiksed tekstid on eesti, vene, läti ja leedu keeles. Ja seal siis võib lugeda: õuna-kirsijook magusainetega. Kõlab oluliselt jäledamalt kui inglise keeles minu arvates. Kui see oleks pakil suurelt kirjas, siis oleks ilmselt ostjaid vähem. Ja sisaldab see asi lisaks õuna ja kirsimahlale kirsi lõhna- ja maiseainet, magusaineid - naatriumtsüklamaat, aspartaam (sisaldab fenüülalaniini allikat) atsesulfaam K; toiduvärvid - karmoisiin, erkpunane 4R, patentsinine V. Nämma!
Kui nüüd tõlkida E-aineteks, siis: E 952, E 951, E 950, E 122, E 124, E 131. On päris kaval loobuda neist koodnimetustest, et tarbijat mitte asjata hirmutada. E 952 näiteks soodustab meeste impotentsust. Oleks vanaisa seda teadnud, siis oleks see pakk poeriiulile jäänudki.
Selge, et ise sellist mahla poleks ma ostnud. Vanaisa peaks poes lugemisprillid ette panema, et ta üldse suudaks seda kirbukirja pakendilt uurida. Aga ma arvan, et ta lihtsalt on ka selline inimene, kes ei tule selle peale, et taolistele asjadele mingit tähelepanu pöörata. Kui oled Siberis nälginud, siis toidu kallal ei nuriseta. Ja ilmselt on ka palju teisi, kes nälgimata ei pööra mingit tähelepanu sellistele asjadele. Eks igaüks otsustab ise. Minu põhimõte on, et hetkel vastutan ma oma laste toidulaua eest ja pean tegema õiged valikud.
Subscribe to:
Posts (Atom)