Periovaalne ja perioraalne dermatiit (osa II)

Kuna esimesele postitusele sel teemal kogunes palju kommentaare, siis mõtlesin, et võtan kogunenud tarkused lühidalt kokku.

Näonahal dermatiidi tunnuseks on väikesed punased täpikesed, mis asuvad peamiselt silma ja suu ümber. Neid võib olla mõned üksikud, kuid ravi puudumisel või ebasobiva ravi korral tekib neid väga palju.

Sageli pakuvad nahaarstid raviks hormoonkreemi ja/või antibiootikume. See võib anda vaid ajutist leevendust ja koormab organismi tarbetu keemiaga.

Ravi alustamisel tuleb mõista, et täppide ilmumisel on põhjus. Suure tõenäosusega on põhjus seedekulglas. Selleks võib olla pärmiseene (candida albans) või mõne muu bakteri vohamine (N Helicobacter pylori). Analüüside abil on võimalik neid "kahjureid" dianoosida. Igal juhul ei tohi unustada, et seene või bakteri vohamine võib põhjustada jäävaid kahjustusi organismis ja isegi soodustada vähi teket. Seega tuleb võtta tõsiselt dermatiidi põhjuse kõrvaldamist. Kõige organismisõbralikum on seda teha vastava dieedi abil ja jätkata hiljem selliste toiduainete tarbimist, mis aitavad hoida tasakaalu. (N: kookosrasv pärmiseene puhul, brokkoli helicobakteri puhul).

Välispidine ravi: võimalusel väldi niisutavaid kreeme (kuid see ei ole ravi võti!). Soovitatud on tupsutada täpikesi õunaäädikaga, määrida takjageeliga. Viimati kasutasin Pao d'Arco tinktuuri ja see oli eriti tõhus (L-Ameerikas kasvava puu koore tõmmis, mis on looduslik AB).

Seespidine ravi: homöopaatiast võiks kasutada Candida 30C (ja/või muud personaalselt määratud HP ravimit). Kui on võimalik kätte saada rakusooli (Cell Salts) nahaprobleemidele, siis ka see toetaks ravi. Lisaks muud candida raviks mõeldud looduslikud ravimid. Ja neid siis võtta koos eridieediga (infot leiab netis 'candida diet' või 'pärmiseen' märksõnade abil).

Ei tasu unustada, et ravi võtab aega. Kui alustatakse ka HP raviga, siis toimub esialgne sümptomite ägenemine, mis on märk sellest, et on leitud õige ravim ja tuleb lihtsalt rahulikult jätkata.

Lapse jonnihood

Eks ikka enda elu kõige rohkem õpetab, aga ikkagi panen siia meie kogemuse.

No nimelt üks meie 3-aastane pereliige hakkas pikamööda järjest suurematel tuuridel jonnihooge korraldama. Tavaline asi vist. Kuigi mina naiivselt arvasin, et peale 3.ndat sünnipäeva peaks sellist asja järjest vähem ja vähem olema. Tühjagi. 

Laps jonnis iga võimaliku ja võimatu asja peale. On näha, et põhjus pole oluline - isegi kui suudad ühe hoo ära hoida, siis veidi aja pärast leiab ikka põhjuse. Algul lasin lihtsalt tühjaks röökida ja ülejäänud päev oli enam-vähem rahulik. Siis aga muutus asi selliseks, et röökis ühe hoo ära ja järgmine võis vabalt varsti otsa tulla.

Kuidagi tunned ise ka sisemas, et lapsel on mingi häda. Miski tema sisemine tasakaal on väga paigast ära. Ja ise ka enam ikka üldse ei talunud, kugi olin seni ikka maru rahulik temaga olnud.

Kui tuttavatega rääkisin, siis kõik ütlesid, et normaalne, tuleb lihtsalt ära kannatada. Aga mina ikkagi tundsin, et laps ise ju kannatab selle käes. 

Ja põhjuse otsimisega ei jõudnud ka väga kaugele - et mis võiks temas sisepingeid tekitada. Lasteaed tundus olevat üks võimalik variant, aga kui ta oli nädalakese muu haiguse pärast kodus olnud, siis polnud miskit vahet.

Lõpuks võtsin end kokku ja süüvisin homöopaatilisesse kirjandusse. Tulemuseks tellisin paar-kolm rohtu ja 2 neist toimisidki. Täitsa "imelugu" ütleb kuulus netiskeptik selle peale kindlasti. No mis iganes siis meile mõjus, aga nüüd on meil selline olukord: laps on endiselt pretensioonikas nagu ka varem. See on tema iseloom, aga jonnihooge meil sellisel lõputul kujul enam ei ole. Muidugi hakkab ta mõnikord jaurama, aga ta on alati valmis kuulama minu selgitust ja lõpuks enamasti jõuame rahulikult kompromissini. Olen muidugi harjunud, et temaga mingis osas ei ole mõtet vaielda, nii et eks ma teen aeg-ajalt ka järelandmisi, kuid üleüldiselt ta tõesti enam ei karju end pöördesse. 

Üks neist rohtudest, mis andsin, on täiesti universaalne. Tavaliselt seda pakutakse esimesena, kui tegu täitsa beebidega, kes ennastunustavalt nutavad nähtava põhjuseta. See on Chamomilla. Ainus trikk on see, et seda peaks võtma C200 tugevuses, vähemaga pole tolku. 

Teine rohi oli meie lapsele spetsiifiline, nii et selle nimetamisest pole erilist kasu siinkohal. Aga andsin mõlemat, mitte päris korraga, kuidagi tunde järgi. Mõnikord annan siiamaani, kui on tunda, et sisemine närv tal hakkab jälle pingule tõmbama. 

Üks mu sõbranna laps, kes aasta noorem, kannatas "kakamise probleemi" all. Ehk, ta lihtsalt ei tahtnud seda teha, hoidis tagasi, hakkas sel põhjusel jaurama jne. Pere oli täitsa kurnatud sellest jamast. Pakkusin neile Borax C30 tera. Ja see on minu jaoks isegi rohkem "imeline" lugu, aga see tõesti toimis. 

munaõlitempera

Retsept siis järgmine:
võrdsetes osades (mahu järgi) mune, vett ja värnitsat. Munad lähevad nii valge kui kollasega.
Tegemiseks siis munad nuimikseriga veidi vahtu, siis värnits hulka ja lõpuks vesi hulga niristada samal ajal vahustades.
Nuimikseriga tegemise eeliseks on see, et ei pea hiljem munakilesid välja kurnama.

Tuleb üsna vedel asi ja kulub üsna vähe. Näiteks viiest munast saab u 1 liitri värvi ja seda on väga palju.

Toonimiseks kõlbavad värvimullad ja neid kulub väga vähe. Oluliselt vähem kui näiteks kaseiinvärvile. Ja üldse kuivab värv veidi tumedamaks ja kergelt kollakamaks.

Ise panin veidi ka sikatiivi (arvestada tuleb vist u 15 ml liitri õli kohta, nii et väga vähe).

Kuigi jälle hoiatatakse, et värv rikneb kiiresti ja külmkapis säilib paar päeva, siis minu kogemuse põhjal seisab see kinnises topsis ja külmas vabalt mitu nädalat. Lähtuda tuleks lõhnast.

Ise kasutasin puidu peal (piirdeliistud) ja ka kivi peal (ahjukivid). Värv on lasuuriv (jääb läbi kumav) ja ühtlase kihi saamiseks pidin panema vähemasti 4 kihti. Eks see nüüd peab kuivama tükk aega. Kui aga 1-2 kihti (vahele siis ikka paar päeva kuivamist ka), siis puidu peal kuivab küll üsna kiiresti. Jääb kergelt läikiv, pigem siiski matt. Väidetavalt saaks puidul seda hiljem ka poleerida. Väga kena igal juhul.

Periovaalne ja perioraalne dermatiit

See on üks pikk ja lohisev (ajaliselt) lugu, mille püüan lühidalt kirja panna (mis tegelt ei õnnestu).

Tegu niisiis, vastavalt pealkirjale, silmaümbruse ja suuümbruse nahapõletikuga.

Nimelt olin mõnda aega aeg-ajalt näinud oma silma all punaseid täpikesi, mis järjest vaevalisemalt allusid ravile (nagu hiljem välja tuli, kasutasin selleks kõige kangemat hormoonkreemi - Flucinar - mis nahaarstis õõvastust tekitas). No igal juhul püsis asi kontrolli all, aga olukord ei rahuldanud mind. Ja ega ma ei teadnud, mis jamps see üldse on. Kahtlustasin seent.

Lõpuks läksin nahaarsti juurde. Tema siis keelas Flucinari ära (et see just asja süvendab) ja käskis Dermilon pastat (tsinkpasta) ja kõige lahjema hormoonsalviga ravida. Ja ütles, et see pole seen.

Selle järgnes asja ägenemine, punaseid täpikesi tuli järjest juurde, nägin jube välja ja lõpuks tuli suu juurde ka. Ägenemine oli iseenesest normaalne reaktsioon, aga paranemist sellele ei järgnenud. Pärast mitut visiiti, kirjutas arst lõpuks ohates välja seenevastase kreemi Travocort. See aitas kohe (kuigi ravimi kõrvalmõjud, mis paberil kirjas, tekitasid vastumeelsust: silma sattudes klaukoomi oht jms).

Siiski peale esialgset kadumist, tulid täpikesed varsti uuesti ja kreem läks jälle käiku. Ja nii kestis see pool aastat. Ja see ei meeldinud mulle.

Olin juba ammu pannud aja homöopaadi juurde ja lõpuks see võimalus ka saabus. Rääkisin oma loo ära ja et see vist ikka on seen (sest arst ju kirjutas seeneravimi). Homöopaat arvas, et ravib proovib siis Candida 30C.

Jätsin siis selle vastiku kreemi ära. Värk ägenes tublisti (mis on normaalne reaktisoon homöopaatilise ravimimi puhul ja pigem näitab, et on leitud õige tera). Võtsin rohtu korralikult. Kuna selline ravi on pikaajaline, siis ajas olukord mind ikkagi närvi (jube väljanägemine). Võtsin siis ette neti infovarasalved. Panin siis lõpuks endale diagnoosi (dermatitis periovalis) ja lugesin, et tavaliselt tehakse sellele antibiotsiravi. Et põhjused sageli teadmata, kuid seos candida albansiga, hormoonidega (enne kuupuhastust tavaliselt ägeneb) ja enamasti seostatakse valede nahahooldusvahenditega ja flooriga hambapasta sees (viimane minu puhul välistatud, kuna juba aasta ei kasuta sellist). Minu nahaarst ei olnud ei diagnoosi pannud ega tavapärast ravi teinud. Samas, ega ma poleks küll tahtnud tablette neelata (mis ju omakorda süvendab candida albansi levikut - mis on siis kehas vohav pärmiseen).

Nüüd siis alustasin candida dieediga, mis pidasin ligi nädala. See tähendab, et EI suhkrule, nisutoodetele, suuremale osale puuviljadele, pärmiga tehtud toodetele, veinile, õlule, seentele, lehmapiimale, suuremale osale juustudele.
Algus tundus õudne, et kas siis juustuvõileib täiesti keelatud, rääkimata shokolaadist. Kartul ja valge riis pole ka soovitatav. Sõin peamiselt Finn Crispi "Rye delight" krõbeleibu, mis olid ainsad pärmivabad leivad ja siis ka õhitud riisist ja näiteks tatrast tehtud ümmargusi pätsikesi. Püüdsin rohkem kala süüa. Ja kokkuvõttes ei olnud see asi üldse nii kole. Ja mis oli üllatav, et mu seni nii suur magusaisu (eriti shokolaad) kadus ära. Ja senini (nüüd juba üle kuu aega hiljem) ei ole mind tabanud magusaõgimishood. Kuigi vahel ikka veidi näksin. No ja kehakaal ka veidi langes, kuigi mitte oluliselt. Ainus erinevus tavalise kaalukõikumisega oli see, et kõhupealne voldistik tõmbus koomale, mis tavaliselt on eriti visa. Ja kõht käis väga hästi läbi.
Mis aga peamisesse probleemi puutus, siis see veidi hakkas tagasi tõmbuma. Kasutasin ka tsinkkreemi (kõige paremini töötas BABE firma Waterpaste, proovisin ka A-Derma Dermalibour ja Dermilon pastat), siis ka takjageeli (netist leidsin, et üks arst soovitas takjaga ravida), mida tuleb panna nahale nats rohkem kui ainult see, mis sisse imbub. Ja seda Candida 30 tuleb ikka pikka aega stabiilselt kasutada, sest tegu visa asjaga. Nii kui vahepeal ei saanud tera võtta, siis natuke tuli täppe juurde. (Tegelikult tegin teradega vesilahuse ja iga annuse ees veidi raputasin - hästi mugav kasutada väikesest veepudelist).

Hetkel siis ravi veel kestab, kuid kolded on üsna vähenähtavad. Eks täiendan kirjutist, kui miskit muutub.

Kohupiimavärv

Minu kogemused on tegelikult väga väikesed.
Aga siiski, värvisin 30m2 lage kohupiimavärviga ja juba midagi tundub selgeks saanud.
Esmalt peaks muidugi mainima, et lihtsam oleks olnud lage värvida tavalise liimvärviga (tapeediliimi ja kriidi segust), aga tol hetkel ma isegi ei teadnud, et see on variant.

Mis ma siis tegin:
1. puhastasin lae vanast värvist, pahteldasin praod.
2. kruntisin lae kaseiinkrundiga (st lahja kohupiimavärviga)
Kaseiinkrundi retsept:
250g lahjat tavalist kohupiima (mitte pastat)
10g booraksit
30ml kuuma vett
1 l vett
200g kriiti
***********
Sega kuum vesi boorkasiga, et viimane lahustuks pea-aegu täielikult (tükid jäävad ikka põhja). Siis vala see kohupiima peale ja sega ning jäta 2 tunniks seisma. Siis võid valmis segada ka kriidi ja külma vee ning jätta selle seisma. Kahe tunni pärast siis läheb kaks segu kokku. Mina kasutasin saumikserit, mis on väga mugav ja kiire viis tükkidest jagu saada.
30m2 jaoks kulus krunti 2 portsu.

3. Lae värvimine.
Kaseiinvärv:
250g lahjat tavalist kohupiima (mitte pastat)
10g booraksit
30ml kuuma vett
3-4 g tapeediliimi pulbrit (metüültselluloos)
700-800 g kriiti
400ml külma vett
********
Valmistamine käib samamoodi ainult, et liimipulber tuleb siis ka külma vee hulka koos kriidiga segada, et jõuaks paisuda.
Liim vajalik selleks, et kriit värvis nii kiiresti põhja ei settiks (kuigi segama peab nagunii).

Minu lae (u 30 m2) jaoks sai ühe kihi 6 pakist kohupiimast.

Kihtide arv sõltub suures osas kriidi omadustest. Minul õnnestus osta sama tootja täiesti erineva partii kriiti, millest üks oli selline tavaline peen pulber, mis kleepub kilekoti külge ja teine ilmselt siis jämedam jahvatus, mis ei kleepunud kilekoti külge, oli eriti valge ja vajus värvipoti põhja kiiremini. Tõenäoliselt saaks hea värvi neid kahte erinevat kokku segades.

Kohupiimadest meeldis mulle kõige enam Mumuu sarja rasvata kohupiim, mis ei olnud väga vesine, no selline tavaline kohupiim.

Booraksit ostsin algul Safrani (Tartus) poest. Siis avastasin aga, et oluliselt odavam on seda osta Majavammi (Eesti mükoloogia keskus?) kontorist Soola tänaval Tartus (60.- kilo oli vist, Safranis üle 200.-).

Värvimine ise toimus pintsliga (fassaadipintsel u 10 cm lai), rulliga ei saanud midagi teha.
Krunt on iseenesest nii vedel, et pole varianti. Värv on paksem, aga kuna minu lae pind oli krohvise faktuuriga, siis oli pintsliga lihtsam.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis osa värvis, mis mu lakke sai, oli siiski pärit ka Safranist ostetud kaseiinvärvikotist. Nimelt oli mul üks jääk kapinurgas ja segasin selle siis enda tehtud värviga pooleks. Ja see kattis ikkagi superhästi võrreldes järgmise kihiga, mis sai tehtud sellest jämedama jahvatusega kriidist. Nii, et kipun arvama, et kui oleks seda teist tavalist kriiti ikka ka olnud, siis oleks paremini katnud. Ainult enda segatud värviga oleksin pidanud ilmselt mitu korda rohkem lae all võimlema. Kui seina värvida ja ühtlane värvitud pind pole üldse taotluseks, siis ilmselt saab 2-3 kihiga täiesti hakkama.

Ja tegelikult proovisin ära ka lubja-kaseiinvärvi tegemise. See läks seina peale, seega lihtsam asju toimetada.

Alustuseks tegin kaseiinpahtli:
250g kohupiima
250g labjapastat (125g kustutatud lupja ja 125ml vett)
125ml vett
need siis segada, kuni ühtlane.
Siis lisada 500ml vett ja nii palju kriiti, et saaks pudrutaolise massi.

Aga NB! sellest kogusest saab oma 3-4 l pahtlit! Mina siis poole peal sain sellest aru ja panin suurema osa segust kõrvale, et sellest hiljem värv teha.

Pahtel kuivades ei pragune. Pärast lihtsasti töödeldav, isegi liiga lihtsalt, nii, et sõltub kuhu seda kasutada sobib. Võiks vast proovida vähem vett lisada, et hiljem paremini koos hoiaks.

Lubjal põhineva kaseiinvärvi retsept:
1 kg kohupiima
1 l külma vett
1,5 kg kustutatud lupja

Mina iseenesest tegin värvi siis selle pahtli tegemise jäägist, kus oli ka kriit sees. Ja see kattis superhästi.
Värvi oli vaja seekord ka toonida ja kuna mul värvimuldasid on piiratud koguses, siis tegin seda vanade guashshidega. Väga hästi tuli välja, ainus küsimus on nüüd ainult see, kuivõrd valguskindlad need värvid on ja kas võib mingi hilisem värvimuutus aset leida.

Prügitootja

Kas sina kasutad kilekotti mitu korda?
Mina püüan seda teha. Mõnikord ununevad kilekotid koju, aga viimasel ajal olen harva kassas kilekoti võtnud. Samuti aedviljade jaoks mõeldud väikesed läbipaistvad kilekotid saab kokku koguda ja poodi kaasa võtta. Uue kaalusildi topid vanale peale.
Kilekotid võiksid maksta kümme korda rohkem. Eksju?

tavaline asi

Eile ostsin Selverist pundi rohelist sibulat. Ma alati valin neid poes hoolega, et ei oleks otsad närtsinud jne. Kodus pakki avades selgus, et ikka juba keskelt mädaneb. Eriti rõve on mädaneva sibula hais. Viskasin prügikasti.

Ja siis lugu pasteediga. Mõnikord teen ise, kui turul ilus maks silma hakkab. Aga üldiselt ostan poest. Olin päris rõõmus, kui Rimi köök hakkas ka ise pasteeti tegema. Väga maitsev oli alguses. (Parem kui Selveri oma, mis oli seni ainus söödav.) No, nii kolmandal ostmisel oli tunda, et maitse osas on toimunud oluline muutus. Ma tegelikult ei saa aru sellest, et alguses pingutatakse ja siis kui tarbija juba "sisse söödetud", siis hakatakse vuhveldama. Imelik hapu maitse oli maksapasteedil man'. Helistasin siis sinna "kööki". Lubasid asja parandada ja tõesti hiljem ei ole seda haput maitset (mis võis küll selle põhjustada? säilitusaine?) tundnud. Hiljuti märkasin, et poes müüakse sama tootja pardimaksa ja küülimaksa pasteete ka. Vau! Pardi oma oli super! ja siis proovisin ka küüliku oma, mis oli ka väga hea. Noh, ja nüüd võite 3 korda arvata, mis edasi sai. Järgmisel korral ostsin siis jälle pardimaksapasteeti ja see oli hallikas, vedel ja täiesti puudus pardi spetsiifiline maitse. Ütleks, et ta oli lausa vastik. Pooliku karbi viskasin ära. Miks see küll nii on? Neil on ju ometi täpne retsept ees, mitte ei ole nii, et mammi iga kord seal maitseb ja plötserdab oma pasteedi kallal.